Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 66 Tema paneb elama meie hinge ega lase meie jalgu kõikuda.Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse.
Sa vedasid meid võrku, sa panid vaotise meie niuetele.
Sa lasksid inimesi sõita meie pea peal, me sattusime tulle ja vette. Kuid sina viisid meid välja küllusesse.
Ma lähen su kotta põletusohvritega, ma tasun sinule oma tõotused,
milleks mu huuled avanesid ja mida mu suu ütles mu kitsikuses.
Ma toon sulle lihavaid põletusohvreid koos jäärade ohvrisuitsuga; ma valmistan sulle ohvriks veiseid koos sikkudega. Sela.
Tulge, kuulge kõik, kes kardate Jumalat, ma jutustan, mis tema on teinud mu hingele!
Tema poole ma hüüdsin oma suuga ja tema ülistus oli mu keelel.
Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud.
Ent mu Jumal on mind kuulnud, ta on pannud tähele mu palvehäält.
Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust!
Apostlite 27 Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki Kreeta rannikut.
Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.
Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada.
Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks, suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga.
Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale, heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima.
Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad järgmisel päeval osa lasti üle parda.
Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva varustuse.
Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda.
Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju.
Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.
Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin,
ning ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.”
Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud.